Selleks, et adekvaatsemalt mõista, mis on Freudi järgi alateadvus, on vaja selgelt ja samal ajal lihtsustatult määratleda seda, mida psühhoanalüüsis nimetatakse psüühikaaparaadiks.

Meie psüühika¹ või hingeelu kohta on teada kaks asja: ajukese on see kehaosa, mis moodustab meie kesknärvisüsteemi ja kõigi meie tegevuste ja reaktsioonide keskuse, mis on seotud selle lisade, närvide ja kõõlustega, ning meie teadlikud teod, st see, mida me praktiseerime ja mida me oleme võimelised määratlema ja ära tundma ning mis on meie vahetus käeulatuses.

Kõik vahepealne on meile tundmatu. Erinevate süsteemide kooseksisteerimine, mis moodustavad psüühiline aparaat ei tohiks võtta selles anatoomilises mõttes, mida aju lokaliseerimise teooria sellele omistaks. See tähendab ainult seda, et erutused peavad järgima järjekorda on erinevate süsteemide koht (LAPLANCHE, 2001).

Psüühiline aparaat

O psüühiline aparaat Sigmund Freudi jaoks oleks psüühiline aparaat või aparatuur omavahel seotud psüühilisteks instantsideks jaotatud psüühiline organisatsioon, mis on topograafiline ja struktuurne.

Freud mõistab psüühikat kui aparaati, mis on võimeline muundama ja edastama määratud energiat. Psüühikaaparaat oleks väljend, mis toob esile teatud omadused, mida Freudi teooria omistab psüühikale: võime edastada ja muundada määratud energiat ning selle diferentseerumine süsteemides või instantsides (LAPLANCHE, 2001).

Freud eeldab psüühilise aparaadi reguleerimise põhimõtet, mida nimetatakse neuronite inertsuse põhimõtteks, kus neuronid kipuvad kogu saadud koguse täielikult tühjendama, moodustades tühjendustõkkeid, mis pakuvad vastupanu täielikule tühjendamisele.

Psüühilisel aparaadil ei ole seega ontoloogilist reaalsust; see on seletuslik mudel, mis ei eelda mingit reaalsuse denotatiivset tähendust.

Neuroloogina oli Freud neuronite uurija ja andis neile määratluse, mis langes kokku hilisemate määratlustega, mistõttu oli ta üks kesknärvisüsteemi anatoomiliste määratluste pioneere.

Teadvusetu teooria

O teadvustamata On teada, et alateadvus on olemas, kuid selle asukohta ei saa määratleda, on teada, et see asub mõnes psüühilise aparaadi asukohas, kuid selle täpne asukoht ei ole teada, isegi kui see on midagi anatoomilisest piirist kõrgemat.

Alateadvuse definitsioonid aitavad mõista, mida psühhoanalüüs käsitleb ja millest ta räägib. Selle kõige selgemate definitsioonide hulka kuuluvad: Praktiliselt mõistetamatu, salapärase, hämaraga seotud psüühiline kompleks, millest lähtuksid kired, hirm, loomingulisus ning elu ja surm ise².

Jäämäe metafoor

Meie mõistus on nagu jäämäe tipp. Allapoole jääv osa oleks siis alateadvus. Alateadvus oleks sügavam ja tabamatum sfäär, millel on isegi kättesaamatuid tasandeid³. Freudi jaoks oli alateadvus koht, mis ei ole subjektile kättesaadav Seetõttu on seda võimatu ära kasutada.

Freud lähtus alateadvuse mõiste kujundamisel oma kliinilistest kogemustest ja mõistis alateadvust kui allasurutud traumaatiliste mälestuste hoidlat, impulsside reservuaari, mis on ärevuse allikas, sest need on eetiliselt ja sotsiaalselt vastuvõetamatud.

Selleks, et hõlbustada arusaamist sellest, mis oleks alateadvus, kasutas Freud jäämäe kujutist, mille nähtav ja väiksem, pinnapealne tipp on teadvustatud osa, mis on subjektile kättesaadav, uuritav, ja veealune osa, mis ei ole juurdepääsetav ja eeldatavalt suurem, on alateadvus. Need on kõik need sisu, mis ei ole teadvuses. Need ei ole tajutavad ega subjektile kättesaadavad.

Vastumeelsed protsessid

Alateadvuses leidub vastumeelseid jõude, mis võitlevad teadvusse jõudmise eest, kuid on takistatud repressiivne aine Võib kinnitada, et neurootilised sümptomid, unenäod, ebaõnnestunud aktid ja šistid on alateadvuse tundmise vormid, need on selle avaldumise vormid, seetõttu on vaba rääkimine analüütilises protsessis ja analüütiku kuulamine psühhoanalüütilise reegli ainsad viisid subjekti alateadvuse tundmaõppimiseks.

Suure osa meie käitumisest määrab alateadvus, kuigi me teame, et selle toimimises on aspekte, millest me ei ole teadlikud. Osana Freudi antud definitsioonist leiame subjekti ja tema alateadvuse mõistmisel 3 põhistruktuuri: Id, Ego ja Superego.

Ego, Id ja Superego

• O Id on instants, millest "mina" pärineb, seda juhib naudinguprintsiip, libiido.
• Juba Ego on osa, mis juhindub reaalsuse printsiibist.
• Ja Superego on "vastutav" instants, mis tsenseerib, keelab, dikteerib subjektile reegli.

Tasub märkida, et Lacani jaoks on alateadvus struktureeritud keelena.

Soovin teavet, et registreeruda psühhoanalüüsi kursusele .

Bibliograafilised viited: Garcia-Roza, Luiz Alfredo, 1936. Freud e o inconsciente. 24. trükk - Rio de Janeiro: Jorge Zahar Ed., 2009. ¹ Freud, Sigmund. Korraldanud Tavares, Pedro Heliodor; Morais, Maria Rita Salzano. Compendium of Psychoanalysis and other unfinished writings. Kakskeelne väljaanne - Autentica. 1940. ² Psühhoanalüüsi koolitus. Moodul 2: Subjekti ja isiksuse teooria. S. 3. ³ koolitus.Moodul 2: Subjekti ja isiksuse teooria. 4. lk.

Autor: Denilson Louzada